Enne puhkusele ärasõitu, veel kodus, ilmutas end mulle minu kaitseloom, kes antud eluetapil mu üle vapralt valvas. Te teate, et ärgates, enne, kui silmad lahti teeme, oleme kõik justkui vahepealses tsoonis.. poolenisti ärkvel, kuid mitte veel päris.

Hommikul ärgates vaatas mulle vastu koer, imearmas, sõbralike silmadega, otse silma sisse. Loomulikult imetlesin teda niikaua, kui ärkamise viiv kestis.. ronisin siis erilise tundega voodist välja, lootes kas ilmsi või unes veelgi kohata koera, kes mulle tol varasel tunnil otse silma sisse oli kaenud.

Elasin järgnevad toimekad päevad, mis reisini olid jäänud, justkui teises maailmas. Ikka ei kadunud loom mul meeltest. Otsustasin jällegi, et maalin teda, kui kodumaal tagasi oleme.

Jalutuskäigud Alpi mägikülas pole hoopiski ohutud. Käes oli kevadtalv, päike paistis juba kõrgemalt ja sulatas samas ka lund mägedes. Järsakute ligiduses tuli vaadata, kuidas, eriti pärastlõunal, tohutu mürinaga laviin mäge mööda alla liikus. Sain minagi seda lähemalt kaeda, et siis tõdeda, kui imeline ja habras on maailm. Kord sajab ja külmetab, siis jälle ojahakatised moodustavad kaljudel terveid päikeses sillerdavaid kosekaskaade.

Abikaasa viis mind kenasti ekskursioonile mägede kaunisse rüppe, lähemalt imetlema Matterhorni mäge kena punase rongiga. Kitsed balansseerisid vaatamata järskudele nõlvadele ja maiustasid turistide meeleheaks lakusoolakiviga. Väike kirik, mis rajatud mäe otsa inimesele Looja ligidust meenutama, tõmbas meid imeliste vitraažide ja altariga ikka oma lahkunute eest palveid lugema.

 Seni, kuni mu pere ja abikaasa ning sõbrad imekvaliteetseid suusamägesid nautisid, matkasin mina jällegi supervahvatel matkaradadel, kus maha puistatud koorepuru peal libedus ei seganud. Siin-seal sain jalgu puhata teeäärsetel pinkidel ja mustade lendoravate mängu jälgida. Tundsin mägede ilu ja kauneid vaateid vaadates erilise hoituse tunnet. Sain seal, esimest korda vist, teadlikult puudega suheldud. Kallistasin neid jämedaid puuhiiglasi, kes käiguradadel ees laiutasid, ja kaebasin neile valjult, mis südamel. Jändrikud tüved kuulasid vaikides, putku pistmata, ning lepitasid mind looduse rüpes iseend kuulama, pruun koerakujuline Väeloom saatjaks kaasas.

Švetsis, Emamäe lähedal, mägedes matkates sain aru, kes mulle ilmunud loom oli. Väeloom, vaat kes. Vähe sellest, et ta saatis mind unedes ja vaimumaailmas, ta tuli lõpuks vastu ka maises plaanis tänaval. Turistid, kes saabusid puhkama, võtsid loomulikult kaasa oma koerad, kellega koos aega veeta. Šveitsile omaselt oli hinnatase seal piirkonnas kobe ja inimesed seevõrra rahulikumad. Seetõttu olid nad nõus tegema hommikupoolikul paar imelist laskumist hästi hooldatud radadel ja siis pärast lõunat, kusagil kahest, trampisid oma käike ringi juba suusakülas.

Minule end unes näidanud koer osutus ilusaks pruuniks loomaks, keda üks daam käevangus jõeorus talutas. Loomulikult jätsin ma naisena meelde välimuse,  koeratõugude nimedega polnud ma aga eriti tuttav. Andsin enesele tõotuse, et reisult naastes uurin lähemalt sõbratari koerapiiblist, mis tõugu pruuni loomaga tegu.